Sissejuhatus linnaplaneerimisse / Introduction into City Planning
Linnaplaneerimine on väga kirju ja mitmetahuline tegevusvaldkond. Ometi eristub kõigist ülejäänutest iga tõsiseltvõetava linnaplaneerimisfilosoofi jaoks aga ilmselt hetk, kus kõigist ülejäänud teemadest eristub piiratud ja üheaegselt selgelt hoomatav hulk, mis kõigile teistele aluse paneb - mida võib lugeda fundamentaalseiks. Oma käsitluse antud teemast juhataksin sisse järgnevalt. Linnad kui ühed keerukaimad inimeste loodud artefaktid võivad ühtlasi olla ainsad, mille (üld)planeerimine neile üle jõu käib. Seega on nende printsiip erinevalt teistest objektidest, mida on võimalik nö ohverdada - pühendada kellelegi teisele kui inimkonnale selle mõiste mistahes piirides, näiteks Jumalale, just inimeste vajaduste rahuldamine, ja seetõttu tuleb, nagu ikka, keskenduda ka nö võimalikult vähese kahju külvamisele konkreetsete eesmärkide sihilise tegevuse kõrvalproduktina. Ometi on linna-, et mitte öelda lausa millegi suurema (maapiirkondigi haarava) planeerimine võimalik teoreetiliselt käsitleda, raamatus ´ala "Sissejuhatus linnaplaneerimisse", milles alustatakse kõige olulisematest, avaramatest ja algupärasematest teemaeritlustest ja liigutakse edasi suurema detailsuse poole. Esimese eritluse loomiseks seaksingi alguses üles kaks neist, mille suhe linnaplaneerimise nurgakiviks võiks olla: 1. nö "linnad inimestele ´ala Jan Gehl - väga konkreetne ja iseenesest geniaalselt lihtnegi nö linnaruumiideaal ja 2. nö "üldplaneering" (paremat nimetust ei suutnud ma praegu lihtsalt leida), mis haarabki endasse nö ülejäänu linnade-, et mitte öelda lausa planeediülese, ja mille (üheks) põhiteemaks vast infrastruktuuri kujunemine on, tähenduses, mis tänapäeva arengutasemel (globaalsete ja regionaalsete) struktuuride ökoloogiat hõlmab. Praegune Narva peaarhitekt Ivan Sergejev on oma arhitektuurifilosoofias loonud minu arvates geniaalselt lihtsa kontseptsiooni "Arhitektuur, mis lendab". Selle aluseks on kaht sorti piiride (borders) teadvustamine maailma mitmekesisuse alusena: nö isiklikud ja arhitektuurilised barjäärid. Ideaaljuhtumil, on ta pealegi rõhutanud, langevad need kaks liiki piire aga kokku. Nagu tõestavad mitmed tipp-arhitektuuripärlid maailma eri paigus, arhitektuuri kui maailma kõige fundamentaalsemal olemusel on võime, ja sellest lähtuvalt ka ülesanne neid piire nö ületada, sillata - neist üle lennata -, ehk lühemalt öeldes maailma, ja sellest lähtuvalt ka, ütleme, nö force majeure´i enda olemust muuta. Hiljuti käis uudistest läbi sõnum, et teadlased olevat ära tundnud jälgi planeediülesest ratsionaalsest megastruktuurist ühel Maast paljude valgusaastate kaugusel asuval planeedil. Ometi ei tule maalasel selliste struktuuride sõna otseses mõttes käega katsumiseks isegi atmosfäärist väljuda. Silmapaistvaimaid arhitektuurilisi uuendusi planeedi maa arhitektuuris kujutavad endast globaalsed kommunikatsioonisüsteemid, mis muu seas võimaldavad tekkida nähtustel nimega digitaalsed infopilved. Globaalsusest lähtuvad ka nende objektide arhitektuurilised struktuurid, ja mõistagi kujutab see asjaolu nö taktikalistele, lokaalsetele, rohujuuretasandi arhitektuurikeskkondadele pigem probleemi - tülikat takistust ehk barjääri. Hea arhitektuuri ülesandeks ongi mõistagi neid probleeme tehniliste traditsioonide või innovatsiooni läbi elimineerida. ((Manuel Castells)) Ilmselt elame üha enam nö skisofreenses, õigemini kahestunud, lõhestunud ajas, mille traditsioonilise terve mõistuse kohaselt üsnagi abrurdseiks muutunud nö pooluseid sobib ehk vähemalt atmosfääri välispiirides nimetada järgmiselt: GLOBAALNE KÜLA ja LOKAALNE PLANEET. Ometi töötavad need kaks mõistet vähemalt kohati, mis ju arhitektuuri kui teemavaldkonna alusmõisteid, alati paaris, st koha adekvaatses arhitektuurilises analüüsis on oluline käsitleda mõlemat poolt. GLOBAALNE KÜLA tähendab, et inimese igapäevaseks eluks vajalik ruum on traditsioonilise küla laadne, kommunikatsioon (ja seega ka kõik, mille see nö käeulatusse toob) globaalne, mõiste LOKAALNE PLANEET viitab aga otseselt inimese poolt koht-kohalt, st nö jupiti loodud infrastruktuurile, mis oma nö ümbermaailmareisil piltlikult öeldes katkestusi ei kohta. Ometi leian mõiste, milles need kaks äärmust justkui veelgi tihedamalt, et mitte öelda sümbiootilisemalt seotud: üllas loosung "Linnad inimestele" (suure algustähega kirjutasin selle mõiste muidugi põhjendusel, et ta lähtuvalt samanimelise menuraamatu pealkirjast Taani linnaplaneerijalt Jan Gehlilt enesest tsitaati kujutab). Linnaplaneerimise mõiste aluspõhimõtte võiks niisiis kokku võtta järgmiselt: nö "inimeste linnade" paratamatust väiksuse ja kohalikkuse ideaalist tuleb eemalduda niivõrd, kuivõrd maailm paratamatult globaalne on. Mis aga teeb maailma globaalseks? - Eelkõige, et mitte öelda muu seas, ressursside ja kultuuri vahetus. Saaks (ja ajaloos ongi saadud) elada ka teisiti, eriti just materiaalsete ressursside mõistes lokaalsemat elu, kuna kultuurilise nö "kolonialismile" näib pikemates ajaühikutes vaid teadmatus oma võimalike objektide olemasolust võimelisena piire panema. Ilmselt seab vahetuse mõistlikule määrale piirid aga omakorda vahetatava enda harukordsuse "parameeter", mis ta nö kodumaal kättesaamatuks teeb. Seega tulebki linnaplaneerimist alustada selliste ressursside määratlemisest-lahterdamisest. Ometi on ilmselt põhjust globaalsete taristute mõju maailma teatavasti paratamatult isetoimivale ökosüsteemile minimeerida. Selle teema käsitlemine oleks aga juba uue raamatu(kogu) sisuks. Linnaplaneerimise kontseptsioonid on niisiis relatiivsed skaaladest, milles neid järgemööda, st lõpptulemuse - nö linnaruumiobjekti - ainsusest lähtuvalt ka üheaegselt vaadelda. Skaleerimine on küll muidugi tinglik, minu arvates ühe mõistlikema jaotuse põhimõtted on aga järgmised: 1. inimkeha skaala, mis, võib öelda, on linnaplaneerimise kontseptuaalsetest skaaladest vähim; 2. koha (kui kohta moodustavate fenomenida tajuulatuse piiride (paindlik) skaala ja sellest suurem nö 3. globaalne skaala, mille võib omakorda ja sõltuvalt iga üksikjuhtumi eripärast ja vajadustest eraldi jagada veel näiteks linnaosa, linna(regiooni), riigi (või megaskaalalise ökosüsteemi), kontinendi, planeedi ja kosmose skaalaks. Jan Gehl tegeleb neist kolmest oma raamatus "Linnad inimestele" peaaegu eranditult vaid kahe esimesega, et aga linnaplaneerimine oleks võimalik, on vaja põhjalikku ettekujutust ka asula üldplaneeringust. Ja ehkki, nagu öeldud, on mul raske leida UNESCOga mitte nõustuda selle vähese osas, mis ainsana Tallinna maailma tõeliste metropolide kõrval kõigest planeeringuliseks külakeseks ei muuda, esitagem siin kohal siiski ka minu ettekujutus Tallinna omast. Siingi aga esmalt väike sissejuhatus.