Arhitektuuri leiutamine: ruum ja maastik; pind, sein ja ruum / Inventing Architecture: Space and Lan
Milleks on meile üldse vaja kultuuri?
Kurikuulus Saksa psühholoog Ziegmund Freud jagas kultuuri olemusvormid kaheks: tsivilisatsiooniks ja religiooniks. Tsivilisatsioon on miski, mis juba oma esimesest saavutustest saadik inimest (ökoloogilisest) tasakaalust välja on viinud, religioon, mille sügavaimaks sisuks on perfektse esteetika praktiseerimine, on aga miski, mis asetub teisele kaalukausile ja viib inimese, tema elu ja maailma, jälle tasakaalu. Kuna arhitektuur on kogu kultuuri aluseks, võib öelda, et tsivilisatsiooni sees puudub ühtlasi piirkond, mis arhitektuuri ei puutuks ehk ei oleks arhitektuuriline. Kitsendusteni jõuame alles praktilisusenõude ehk -suunitluse – konkreetse arhitektuurilise probleemi ehk ülesande – ilmnedes. Seda ülesannet aitavad väidetavalt lahendada sellised tsivilisatsioonivaldkonnad, nagu näiteks filosoofia, semiootika, materjaliõpetus, topoloogia, matemaatika jm. Ülesandepüstitusest lähtuvalt nimetatakse seda inimtegevusvaldkonda aga laiemalt loomevaldkonnaks ja kitsamalt arhitektuuriks, mille alaliigiks omakorda on ehituskunst inimese (elu)ruumi loomise tähenduses. Tegelikult on sellise praktilisuseni jõudmine iga arhitekti lõppülesandeks.
NB! Kogu järgnev teooria lähtub tähendus-, st kontseptsiooniõpetusest, mille seos reaalsusega on, teadagi, möönduslik, millest aga arhitektuur kui mõtestatud loomevaldkond lähtub.
Ilmselt on inimene ainus olend maailmas, kelle tegevus eeldab lisaks välisruumile ehk maastikule ka siseruume, siseruumide raiskamise vältimiseks on aga omakorda põhjendatud nende multifunktsionaalsus. Just siit, muide, ka minu nägemus arhitektuuritegevuse valdkondade põhilisest jaotusest maastikuarhitektuuriks ja sisearhitektuuriks. Arhitektuur koosneb kahest osast: interjöörist ja maastikust. Esimese ülesandeks on viia inimesed kõikvõimsuseni täielikult enese loodud maailmas, teise oma sulada kokku looduse kui täiusliku keskkonna ideaaliga. Siseruumi loomine on aga kõigi arhitektilt lahendamist ootavate probleemide allikaks, on ju just siseruumi piiridel omadus lõhkuda tervikpilti maailmast, mida inimene vaimseks arenguks vajab. Lihtsal ja ilmselt absoluutsel eeldusel, et üksteisest aistinguliselt täiesti isoleeritud siseruume on (iga inimese) maailmas mitu, on neid ümbritseva ja seega ka nendevahelise välisruumi tajutavakstegemine/meenutamine/peegeldamine siseruumi kasutaja jaoks hindamatu tähtsusega. Nii nagu erinevaid teadmisi maailma kohta, on ka ruume üksteisest eraldada lihtne, kuna neid omavahel ühendada raske. Michael Graves on oma jaganud arhitektuuri väljendusvormid nö standardseks ja poeetiliseks, ning sidunud need omakorda objektidega, millest arhitektuur kokku on pandud: sein ja pind.
Arhitektuurselt on (maa)pind justkui 1-mõõtmeline. Ta on arhitektuuri tekkimiseks nö alles alust loov. Asjata ei kasutata väljendit “emake maa” - maa on arhitektuurile alles emaks. Majades seostub pinnaga (maastikuga) eelkõige põrand ja sageli, et mitte öelda enamasti, ka (vahe)lagi. Selles inimkonna üks märgatavamaid arhitektuurilisi saavutusi seisnebki – pinda on õpitud manipuleerima (vormima), ja mitte ainult, vaid ka (lausa) nö paljukordistama. Selle võimalusi hõlmab inimtegevuse valdkondadest topoloogia distsipliin.
Sein on ka ellujäämise seisukohalt pigem mitte hädavajadus, rääkimata sellest, et tema reaalseid varjualuseomadusi pigem piiratuina võib mõista. Seega sisalduvad pigem just pinnas, Michael Gravesi järgi, arhitektuuri standardsed omadused, mis ka loomulikkusega seostuvad, kuna seina kui kunstlikku ehitist ei saa eksisteerida kultuurita, mille ta kaasa toob.
Piibli terminites võrdub seina kui esimese kultuurilise objekti tekkimine aga ühtlasi Pattulangemisega. Seina kui varjualuse kui puhtpraktilise abivahendi ideeks on juba definitsiooni poolest mugavus. Miks on parem olla inimene kui loom, kui oma intellektuaalsetest võimetest lähtuvalt on inimloom täiesti võimeline ellu jääma ka looduses, loomadega konkureerides, nagu uskus ka raamatu “Ishmael – mõtte ja meele rännak” autor Jonathan Quinn?
- Piibli järgi oli esimeseks arhitektuuriliseks aktiks inimese poolt ühe väikese osakese varjamine endast ja esimeseks arhitektuuriliseks objektiks (“varjualuseks”) viigileht. Seega kultuuri tekkimiseks oli kõigepealt vaja luua selleks vajadus, nö probleem, mida see lahendama peaks. Seega varjualune pole kunagi endast idee poolest midagi nö süütut – kaitse otsimist kurja, näiteks ründavate ilmastikutingimuste või ründavate elajate eest – kujutanud: tema funktsiooniks on kamuflaaž, st “pettus” mugavuse eesmärgil, ja ainus lunastus otsida selle (arhitektuurilise ehk kultuurilise tegevuse) lisafunktsioonide hulgast väärtust, mis nn loodusest kõrgemale tõusmise otsuse varjuküljed korvaks. Siit ka esteetika sünd. Kultuuri, arhitektuuri jne tekkimine mitte ainult ei seostu Pattulangemisega, vaid on selle lausa lahutamatuks vormiks. Sellest lähtub inimese olemuslik erinevus loomadest: inimene on ainus maailmas kehastunud olend, kelle olemuslikuks ülesandeks elada ilu nimel teadlikult, et mitte öelda kunstlikult – kontseptuaalselt. Just sellise elumõtte - ilu ihaluse - õigustatus on aga ilmselt see, mida inimesed peamiselt usu küsimusena tunnevad.
Fenomeniks, milles sein ja pind, kultuuriline ja looduslik, aga ühinevad, on ruum. Nii moodustub nö arhitektuuriline kolmainsus: kahe asja omavahelisest ühendamisest tekib lisaväärtus.